Itaalia keele kõneviisid: Täielik õppetund

Itaalia keeles on kõneviis tegusõna vorm, mis näitab, kuidas tegevust väljendatakse, mitte ainult seda, millal tegevus toimus.

Näiteks inglise keeles on neli kõneviisi: indikatiiv, imperatiiv, subjunktiiv ja infinitiiv. Itaalia keeles on neid seitse.

Kuigi seda kõneviiside rikkust peetakse vahel üheks itaalia keeleõppe keerukamaks osaks, annab see juhend teile hea ettekujutuse, millal igaüht neist kasutada.

Mis on itaalia keele kõneviisid?

Itaalia keele kõneviisid töötavad koos tegusõna ajavormidega, lisades tähendusele varjundeid.

Need ütlevad teile, millisel viisil tegusõna kasutatakse või kuidas seda tuleks mõista, mitte ainult selle ajaliset asetust.

Seetõttu pannakse kõneviisid ja ajavormid sageli kokku.

Kuidas itaalia keele kõneviisid erinevad tegusõna ajavormidest?

Pärispinnalt tunduvad itaalia keele kõneviisid ajavormidega väga sarnased. Tegelikult õpetavad paljud itaalia keele õppejõud kõneviise kui lihtsalt ajavormide laiendust.

Mõned itaallased (nagu mu abikaasa) ei teadnud isegi, et inglise keeles on nende jaoks eraldi sõna!

Siin on kõneviiside ja ajavormide suurimad erinevused:

Millal vs. Kuidas

Tegusõna ajavormid ütlevad teile, millal ajas tegevus toimus. Näiteks "Lui è al cinema" tähendab, et ta on praegu kinos. See on presente (olevik).

Kõneviisid aga ütlevad teile, kuidas kõneleja tunneb või kui kindel ta on selles, mida ta ütleb.

Näiteks congiuntivo (subjunktiivi) kõneviisi lause "Credo che lui sia al cinema" tähendab "Ma usun, et ta on kinos", kuid vihjab, et kõneleja pole täiesti kindel.

Kõneviisid lubavad rääkida tegevuse asukohast reaalsuses

See kõlab natuke segaselt, kuid lihtsamalt öeldes ütlevad kõneviisid teile, kas midagi toimub tegelikult või mitte.

"Spero che domani vada meglio" tähendab "Ma loodan, et homme läheb paremini", kuid see pole garanteeritud. See on congiuntivo'ga väljendatud lootus, unistus, võimalus, arvamus või soov.

Kuid kui ma ütlen indicativo (indikatiivi) kõneviisis "Domani andrà meglio", olen ma kindel, et "homme läheb paremini".

Kõneviisides on tundeline element

Nagu sõna "kõneviis" viitab, võivad kõneviisid peegeldada ka kõneleja tundeid.

Näiteks imperativo (imperatiivi) kõneviisi puhul annad sa autoritaarselt või vahel vihaselt käsku. Nt "Dammi quella matita" ("Anna mulle see pliiats").

Võrreldes vähem intensiivse condizionale (tingiva kõneviisi) versiooniga: "Potresti darmi quella matita, per favore?" ("Kas saaksid mulle selle pliiatsi palun anda?").

Kõneviisid võimaldavad rääkida hüpoteetiliselt

Condizionale võib aidata ka väljendada midagi täiesti hüpoteetilist.

Tavaliselt on tegu põhjust ja tagajärjega, kus kõneleja mõtleb: "kui see tingimus oleks täidetud, siis juhtuks see teine asi."

Näiteks: "Se tu fossi stato qui, mi avresti aiutato" ("Kui sa siin oleksid olnud, oleksid sa mind aidanud").

7 itaalia keele kõneviisi ja kuidas neid eristada

Kokku on seitse itaalia keele kõneviisi ja need jagunevad kahte rühma: isikulised ja umbisikulised kõneviisid.

Modi finiti (isikulised kõneviisid) on kõneviisid, milles tegusõna vorm ütleb teile, kes tegevust sooritab. Need pööratakse isiku ja arvu järgi. Neid on neli ja igaüks neist hõlmab ühte või mitut ajavormi.

Modi indefiniti (umbisikulised kõneviisid) aga ei ole määratletud alusega, seega nad ei ütle, kes tegevust teeb.

Vaatame mõlemat tüüpi lähemalt, et saaksite aru, mida ma mõtlen.

Isikulised kõneviisid

1. indicativo (indikatiiv)

Indicativo on kõige sagedamini kasutatav kõneviis.

Seda kasutatakse reaalsuses toimuvate asjade kirjeldamiseks ja seda saab kasutada peaaegu kõigis oleviku, mineviku ja tuleviku ajavormides.

Siin on mõned näited kolme regulaarse oleviku tegusõna pööramise kohta, üks iga põhirühma kohta (-are, -ere ja -ire):

näited:

Parlano italiano a casa. — Nad räägivad kodus itaalia keelt.

Leggo un libro ogni mese. — Ma loen iga kuu ühe raamatu.

La domenica, dormiamo fino a tardi. — Pühapäeviti magame hilja.

Indicativo kõneviisi saab kasutada ka järgmistes ajavormides:

• Imperfetto (imperfekt)
• Passato prossimo (perfekt)
• Passato remoto (lihtminevik)
• Trapassato prossimo (enampastminevik ehk pluskvamperfekt)
• Trapassato remoto (kaugmineviku perfekt)
• Futuro semplice (lihttulevik)
• Futuro anteriore (tuleviku perfekt)

Kuna need on standardsed ajavormid ja toimivad standardsel viisil, ei käsitle me neid siin üksikasjalikult, kuid kui teil on vaja korrata, siis siin on meie täielik juhend itaalia keele ajavormidele.

2. imperativo (imperatiiv)

Imperativo tähendab käskivat kõneviisi, selles mõttes, et kõneleja annab käsku. Seda kasutatakse ainult olevikus.

See vastab tavaliselt tu, lui/lei, noi ja voi vormidele, sest kõneleja ütleb kellelegi teisele, et ta midagi teeks.

Väga harva kasutatakse seda ka loro puhul, kuid see on erijuhtum, mida keegi tegelikult enam ei kasuta.

Näited:

Parla! — (Sa) Räägi!

Leggete quel libro! — (Te kõik) Lugege seda raamatut!

Dormiamo adesso! — Magama nüüd!

Asesõna kasutatakse siin harva, sest see on tavaliselt kontekstist selge.

On ka erivorm, mida kasutatakse siis, kui keelad kellelgi midagi teha. Selle asemel, et kasutada pööret, kasutatakse tegusõna infinitiivi:

Non parlare così! — Ära räägi niimoodi!

3. congiuntivo (subjunktiiv)

Congiuntivo't ehk subjunktiivi kasutatakse arvamuste, lootuste, unistuste, soovide, tõenäosuse või võimaluste väljendamiseks.

Sellel on neli erinevat pöördekonda, mis põhinevad sellel, millal tegevus toimus.

Siin on igaühe lühikirjeldus:

congiuntivo presente (subjunktiivi olevik)

Congiuntivo presente't kasutatakse praegusel hetkel toimuvate lootuste, uskumuste, soovide jms puhul.

Oleviku ainsuse isikute (mina, sina, tema) pöördel on kõigil sama lõpp, seetõttu kasutatakse tegusõna ees sageli asesõna, et selgeks teha, kellest kõneleja räägib.

Enamasti saab aru, et vaja on congiuntivo't, kuna lauses on sõna "che" ("et").

Näited:

Credo che tu parli bene l'italiano. — Ma arvan, et sa räägid itaalia keelt hästi.

È meglio che io legga questo libro in fretta. — On parem, et ma loen selle raamatu kiiresti läbi.

Pensi che lei non dorma abbastanza? — Kas sa arvad, et ta ei maga piisavalt?

congiuntivo passato (subjunktiivi perfekt)

Samuti tuleb õppida tegusõnade passato prossimo ehk perfekti congiuntivo vormis.

Õnneks tuleb sul selgeks õppida ainult abitegusõnade avere ja essere vormid subjunktiivis.

Seejärel jätkad mineviku kesksõnaga, nagu sa seda tavapärases indikatiivi minevikuvormis teeksid.

Seda vormi kasutatakse sageli lauses koos teise tegusõnaga nagu sperare (lootma), credere (uskuma) või pensare (arvama), mis on tavaliselt olevikus.

Näited:

Spero che vi abbiano parlato delle nuove regole. — Ma loodan, et nad rääkisid teile uutest reeglitest.

Credi che io abbia letto quel libro? — Kas sa usud, et ma olen selle raamatu lugenud?

Non penso che abbiano dormito stanotte. — Ma ei arva, et nad öösel magasid.

Tegusõnade puhul, mis vajavad abitegusõna essere, kasutad konstruktsiooni esimese poole jaoks järgmisi pöördeid:

sia sia sia siamo siate siano

Penso che lui sia andato al supermercato. — Ma arvan, et ta läks supermarketisse.

congiuntivo imperfetto (subjunktiivi imperfekt)

Viimaks, kuid mitte vähem oluliselt, on meil imperfekti subjunktiivivorm.

Seda kasutatakse minevikus toimunud või tingimuslikus olukorras oleva pideva soovi või lootuse kohta rääkides.

Selle ajavormi tunnusmärk on kõik "s"-d, mis teevad selle avastamise üsna lihtsaks.

Speravo che tu parlassi di píu. — Ma lootsin, et sa räägiksid rohkem.

Pensavo che lui leggesse tanti libri, ma non gli piacciono. — Ma arvasin, et ta loeks palju raamatuid, aga talle need ei meeldi.

Lana credeva che i bambini dormissero. — Lana uskus, et lapsed magasid.

congiuntivo trapassato (subjunktiivi enampastminevik ehk pluskvamperfekt)

Trapassato (enampastminevik) on võimalike tegevuste jaoks, mis oleksid (teoreetiliselt) lõppenud enne teist tegevust, mis on samuti lõppenud.

See moodustatakse, võttes abitegusõna avere või essere subjunktiivi imperfekti vormi ja lisades sellele põhitegusõna mineviku kesksõna.

Congiuntivo trapassato vormi puhul on lauses teine tegusõna tavaliselt kas imperfekti või mineviku vormis.

Näited:

Speravo che ne avessero parlato prima dello spettacolo. — Ma lootsin, et nad olid sellest rääkinud enne etendust.

Pensavo che Anna avesse letto questo libro. — Ma arvasin, et Anna oli selle raamatu lugenud.

Temeva che i bambini avessero dormito troppo poco. — Ta kartis, et lapsed olid maganud liiga vähe.

Kui tegusõna vajab essere't, kasuta järgmisi abitegusõna vorme:

fossi fossi fosse fossimo foste fossero

Credevo che Andy fosse partito quella mattina. — Ma arvasin, et Andy oli hommikul lahkunud.

4. condizionale (tingiv kõneviis)

Condizionale kõneviis, nagu nimi ütleb, on tingiv. Seda kasutatakse hüpoteetiliste asjade kohta rääkimiseks, mis juhtuksid ainult siis, kui teine tingimus oleks täidetud.

Sellel on ainult oleviku ja mineviku vorm.

condizionale presente (tingiva kõneviisi olevik)

Tingiva kõneviisi olevik väljendab midagi, mis võiks praegu juhtuda, kui midagi muud juhtuks.

See moodustatakse, võttes tegusõna infinitiivi, eemaldades lõpust -e ja lisades uue lõpu. Kuid ole ettevaatlik: –are tegusõnad muutuvad selles kõneviisis –ere tegusõnadeks.

Näited:

Parlerebbe di più se tu smettessi di parlare. — Ta räägiks rohkem, kui sa lõpetaksid rääkimise.

Leggeresti il mio libro se te lo prestassi? — Kas sa loeksid minu raamatut, kui ma selle sulle laenaksin?

Dormiremmo meglio se spegnessimo la luce. — Me magaksime paremini, kui me kustutaksime tule.

Enamikel juhtudel on selles kõneviisis lauses mõlemad tegusõnad tingivas ajas, kuna mõlemad on hüpoteetilised.

condizionale passato (tingiva kõneviisi perfekt)

Condizionale passato on lihtsalt passato prossimo tingiv vorm.

See väljendab hüpoteetilist või isegi võimatut olukorda, mis oleks minevikus juhtunud, kui midagi muud oleks selle võimaldanud.

See moodustatakse, kasutades abitegusõna avere või essere tingivat vormi pluss kasutatava tegusõna mineviku kesksõna.

Näited:

Avrei parlato con lei se fosse stata qui. — Ma oleksin temaga rääkinud, kui ta siin oleks olnud.

Avrebbe letto l'articolo se fosse stato scritto in inglese. — Ta oleks artiklit lugenud, kui see oleks inglise keeles kirjutatud.

Se non fosse stato così tardi, avremmo dormito di più. — Kui poleks nii hilja olnud, oleksime me kauem maganud.

Kui sinu kasutatav tegusõna vajab essere't, kasuta järgmisi vorme abitegusõnana:

sarei saresti sarebbe saremmo sareste sarebbero

Sarei andata se me lo avesse chiesto. — Ma oleksin läinud, kui ta oleks seda mulle palunud.

Umisikulised kõneviisid

5. infinito (infinitiiv)

Infinitiiv on tegusõna põhivorm, see, mida sa näeksid sõnaraamatus.

Seda kasutatakse ka teatud lausekonstruktsioonides, eriti piacere või modaalverbiga.

Näited:

Sono felice di parlare con te. — Mul on hea meel sinuga rääkida.

Non mi piace leggere. — Mulle ei meeldi lugeda.

Non posso dormire troppo tardi. — Ma ei saa liiga hilja magada.

6. participio (kesksõna)

Itaalia keeles on kaks kesksõna vormi: oleviku kesksõna ja mineviku kesksõna.

Participio presente't ehk oleviku kesksõna kasutatakse tegusõna muutmiseks nimisõnaks, omadussõnaks või määrsõnaks.

Enamik oleviku kesksõnu moodustatakse, asendades lõpliku -are ante'ga või -ere/-ire -ente'ga (mõned -ire tegusõnad võtavad -iente).

Kuid on erandeid, seega on parim teha veidi uurimistööd ja jätta need meelde.

Näited:

Scooby Doo è un cane parlante. — Scooby Doo on rääkiv koer.

Il Vesuvio è un vulcano dormiente molto pericoloso. — Vesuuvi on väga ohtlik uinuv vulkaan.

"Leggente" on tegusõna, mis on moest läinud, seega ma ei tee sellega lauset, aga sa said mõttest aru!

Mineviku kesksõna aga kasutatakse teiste ajavormide moodustamiseks.

Sa võid seda kõige paremini ära tunda kui mineviku ajavormi osa, kuid seda kasutatakse ka mitmes teises ajavormis (ja kõneviisis!).

Tavaliselt muutub -are -atoks, -ere -utoks ja -ire -itoks.

Neid tegusõnu kasutatakse alati koos sobiva abitegusõnaga.

Näited:

Ho parlato con lei ieri. — Ma rääkisin temaga eile.

Hai letto il giornale oggi? — Kas sa lugesid ajalehte täna?

Non ho dormito per tre giorni. — Ma ei maganud kolm päeva.

Leggere on selles vormis ebaregulaarne tegusõna, kuid teised regulaarsed -ere tegusõnad nagu credere muutuvad creduto'ks.

Jällegi on parim viis erandeid õppida need meelde jätta, kuna siin pole lihtsalt seletatavat reeglit.

7. gerundio (gerundium)

Itaalia keeles kasutatakse gerundiumit jätkuvaid ajavorme moodustamiseks. See vastab inglise keele sõnadele, mis lõpevad -ing'uga.

Tegusõnad, mis lõpevad -are'le, asendavad lõpu -andoga, ja -ere ja -ire tegusõnad asendavad oma lõpu -endoga.

Täieliku mõtte moodustamiseks on tavaliselt vaja abitegusõna oleviku või infinitiivi vormis.

Näited:

Sto parlando con mia madre. — Ma räägin oma emaga.

Stavo leggendo un libro quando sei arrivato. — Ma lugesin raamatut, kui sa saabusid.

Il gatto sta dormendo sul letto. — Kass magab voodil.

Pane tähele, et gerundiumiga kõige sagedamini kasutatav abitegusõna on stare, mitte essere.

See tähendab ka "olema", kuid sellel on pisut erinev tähendus, mis põhineb pigem seisundil kui olekulisel olulisusel.

Olgu, see oli palju õppida, kuid ma loodan, et ma ei pannud sind halba tujju! Kui sa omandad need seitse itaalia keele kõneviisi, tead sa, kuidas ennast igal juhul korrektselt väljendada.

Hea viis näha, kuidas neid kõneviise kontekstis kasutatakse, on kasutada keeleõppeprogrammi nagu Lingflix.